Me elame postindustriaalses ühiskonnas ehk teenindusühiskonnas. Äris, kus kesksel kohal on toodete ja teenuste müümine, käib „paketiga” kaasa ka klienditeenindus. Maalimast, kust töö teevad ära robotid, oleme veel tosina sammu kaugusel, seega annab korrektne klienditeenindus meile mänguruumi tõstmaks hindu ja mõjutamaks kliendi otsuseid. Oskuslik klienditeenindaja (ma ei pea silmas vaid hüpermarketi kassapidajat, sest igasugune kodanik, kes vähemal või rohkemal määral suhtleb klientidega töökohustuste korras ja täidab tellimusi või müüb kaupa, on klienditeenindaja) võib anda tootele / teenustele kuhjaga lisaväärtust. Tean mitut tuttavat, kes külastavad erinevaid teenuseid osutavaid asutusi ainuüksi põhjusel, et neile meeldib sealne klienditeenindus ja natuke ka „asjad”, mis nad sealt saavad.

Kvaliteetset klienditeenindust saab väga eduliselt muuta oma ettevõtte nišiks.
Teenuse mittemateriaalsuse tõttu on selle väärtust raske hinnata. Kliendile teenuse sisu peab oskama klienditeenindaja selgitada, sest arukas klient ei vaata ainult pealiskaudset hinda, vaid ka süüvib hinna sisse.
Kvaliteet (nii toodetes kui teeninduses) tuleb muuta vaieldamatuks nõudeks, mis tähendab seda, et kõik töötajad peavad neid asju, mida nad nii kui nii tegema peavad, tegema paremini kui siiani.
Kvaliteedil on neli tahku, nende kõigi koostööl tekibki kvaliteet. Ühe tahu puudumisel ei saa me rääkida kvaliteedist.

Näiteks: Tegemist IT-ettevõttega, mis loob kodulehekülgi. Ettevõte nimetab teenust kvaliteetseks, aga klientidega väga suhelda ei viitsi. Sel juhul pole tegemist kvaliteetse teenuse-osutamisega, sest üks tahk on puudu.
Hästi kavalalt on öelnud härra, kes tituleeritud USA kvaliteediguruks – Philip Crosby: „Kvaliteet ei maksa midagi, maksab selle puudumine!”
